I love it when a plan comes together!

...or not. Mida kauem Austraalias olla, seda selgemaks on saanud, et igasuguste plaanide tegemine on siin suhteliselt mõttetu. Kuigi viimane blogi sissekanne lõppes lubadusega, et lahkume Ginginist, viibisime seal siiski ligi 2 nädalat veel. Auto, mida Imre päevade kaupa parandas, andis lõpuks ikkagi otsad ning sinna aia nurka see omi paremaid aegu ootama jäigi. Kuigi plaan oli üles põhja minna, muutus seegi plaan kui helistati meile ning pakuti tööd traktorite peale. Kuna me oleme tõesti NII head töömehed, siis jäime loomulikult silma kui oliivikorje käis, antud oliiviaedade operaatoritele. Sellist tööd me otsinud olemegi. Minul küll mingit traktoriga sõidu kogemust ei olnud, aga see sai kiirelt selgeks. Ginginis jätsime kõigiga hüvasti, Imre võttis kontori sügavkülmast oma liitrise Viru Valge ning teele me asusimegi. 40 km ja olimegi oma uues kodus:).
Töökohaks sai siis vana tuttav Dandaragani oliiviaed, kus me ka harvesteri ajalgi olime. Meie koduks sai aga uhke väike villa 7 magamistoa, 2 kamina, 3 vannitoaga ning suure suure aiaga. Meile sobis.


tagahoov

Töö iseenesest suhtkoht lihtne, enamus ajast vaid traktoriga sõit. On nii niidetud muru, väetatud, trimmitud, küntud jne. Töö on täpselt, mida tahtsime - lihtne, samas huvitav, tasuta elamine, hea palk ja ägedad töövahendid:)





Esimesel vabal nädalavahetusel sõitsime 300 km eemale linna nimega Geraldton, kust Imre endale teise bussi oli välja vaadanud. Kohale jõudes selgus odava hinna põhjus, et see auto pole üldsegi arvel, seega pidime kasutama treileri abi. Sama nv tähistasime ka Imre 50ndat juubelit (või on ta vanem?), kus läks käiku ka jääkülm eesti viin, maitses hästi.



Nädalad möödusid kiirelt ning kokku viibisime seal veidi üle 4ja nädala. Vahepeal sain ka mina auto omanikuks.


Selle ostsime meie eelmiselt supervisorilt Vanessalt, kelle unistuseks on raha koguda, et endale tissid saada. No eks ma andsid sinna siis oma panuse. Auto oli aus ja hea, kuid pärast 2e nädalat juhtus meil sellega väike õnnetus. Juhtus see suhteliselt süütust olukorrast, kus lauges kurvis läks auto vähe libisema lahtisel kruusal. Kruusateid ning tagavedu pole ma kunagi armastanud. Õnneks meist kumbki viga ei saanud. Shokk oli loomulikult suur. Siiski esimene kord mõlemale autoga ülekatuse käia.




Järgmisel päeval käisime auto juures, et väärtuslikumad asjad küljest ära keerata ning sinna see auto meist paremaid aegu ootama jäigi.
Täna (26.09) suundusime Imre kahe autoga (millest ühel puudub ülevaatus ning teine pole registreeritudki) 300 km kaugusele järgmisesse oliiviaeda. Sama aed, kus olime ka harvesteri ajal kui viibisime Beverley nimelises kohakeses, kus meie hotell põlema taheti panna. Elamine siin veidi kitsam, aga enam ei pea vähemalt 60 km tööle sõitma, vaid maja asub kesest oliiviaeda.
Üldiselt plaanis nüüd rahulikult võtta ning lollusi enam ei tee:D Pühendume töö tegemisele ja oleme korralikud.
Kuigi toimunud on tunduvalt rohkem ning laisk nagu ma olen, ei viitsi blogi täiendada, siis on paljud asjad juba ununenud. Proovin ennast parandada;)

PS. Lõpuks hakkab suvi ka meieni jõudma ning soojakraadid kipuvad 30 ligi.


IT-mehe sinine esmaspäev