Kokkuvõttev sissekanne ununes täitsa tegemata. Mis seal ikka, 4 kuud juba kodumaal oldud ning nüüd on tunne, nagu polekski ära käinud. Ainult hägused mälestused vaid jäänud:) Tulevikus lisan siia pilte ja jutte vaid siis kui saab jälle kuskil reisil käidud. Seda on ka vahepeal tehtud. Pärast kahte kuud Eestis külmas kliimas hängimist, tekkis tungiv vajadus sooja päikese järele. Nii me siis läksimegi sõber Danieliga äkk visiidile Egiptuse linna Hurghadasse. Kuigi maa ise ning sealsed inimesed, jätavad mind siiralt külmaks, oli meil loomulikult kõik hinnas pakett ning puhkasime täie raha eest!
Ikka veel oleme elus. Kuna enamus ajast vaid tuima tööd tehtud, siis pole suurt midagi siia blogisse lisada. Kerge rutiin on tekkinud selle 2 kuuga: tööpäeval 5.30 äratus, 10 tundi tööl, pärast seda vabaaeg. Siiani oleme siin samas Beverley oliiviaias. Minu tööks on siin jäänud veesüsteemi kontroll ning selle parandus. CVsse võib julgelt lisada torumehe ameti endale. Töö seisneb selles, et kiman mööda aeda (suuruselt selline keskmine Eesti väikelinn) ATVga ringi ning otsin veetorusid, mis katki on. Ei kurda, täitsa lõbus on ning ATv sõidus olen ka juba täitsa proff. Probleemiks on vaid see jube kuumus, 30+ enamasti, mis tapab. vahepeal siis juhtunud vaid nii palju, et suutsin atv kuuma mootoriga väikese tulekahju korraldada, mille õnneks Imrega omalkäel ära suutsime kustutada. Kahjudeks vaid veidi musta maad ning ATV kyljest mõned plastik detailid. Oleme ausad ega siin Austraalias meil nende masinatega ning elektroonika asjadega pole erilist õnne olnud: 8 kuuga olen ma suutnud lõhkuda 2 ATV'd (yhe neist põlema pannud), traktori rehvi (ulme), harvesteri ajal masina rehvi, "2 "golfikäru", oma auto. elektroonika vallast siis 1 arvuti, kaamera, telefoni, 5 paari kõrvaklappe jms. Ega Imrelgi paremini pole läinud. Hiljuti suutis ta telefoni pesumasinasse panna, samuti on tal lugematu arv mp3 mängijaid olnud ning kaamera, mis kuhugile parki ununes. Loomulikult üks arvuti ning teinegi on tal veel vaevu elus. Tundub nagu oleks õige aeg koju tagasi tulla? Seda me teemegi. Järgmiseks nädalavahetuseks olemegi juba omadega tagasi Eestimaa pinnal. Kuigi viimasel ajal on siin tunduvalt lõbusamaks läinud, tänu majja kolinud inglismaalt pärit poistele, on siiski igatsus lume ja kylma järele suur. Mis ma Eestis tegema hakkan? VÕtan lapse ja teen naised ning alustan kohustusliku pereeluga? ...or not. Eks näis, alati saab siia tagasi tulla. Igatahes jääb mu auto mind siia ootama. Imre suutis oma vani kalli raha eest maha myya ning mersugi leiab peagi uue omaniku. Tagasi lend algab meil neljapäeva hommikul läbi Kuala Lumpuri ning Londoni, kestab kena 40 tundi ning Tallinnas maandume reede õhtul!
Usun et see ei jäänud viimaseks postituseks, sest kokkuvõte tuleb ka siiski reisist teha:)
PS. Selle sissekade kirjutamisel ei olnud autor päris kaine, seega minu suurimad vabandused õigekirja ning "Millest sa räägid, mees?" vigade pärast!
...or not. Mida kauem Austraalias olla, seda selgemaks on saanud, et igasuguste plaanide tegemine on siin suhteliselt mõttetu. Kuigi viimane blogi sissekanne lõppes lubadusega, et lahkume Ginginist, viibisime seal siiski ligi 2 nädalat veel. Auto, mida Imre päevade kaupa parandas, andis lõpuks ikkagi otsad ning sinna aia nurka see omi paremaid aegu ootama jäigi. Kuigi plaan oli üles põhja minna, muutus seegi plaan kui helistati meile ning pakuti tööd traktorite peale. Kuna me oleme tõesti NII head töömehed, siis jäime loomulikult silma kui oliivikorje käis, antud oliiviaedade operaatoritele. Sellist tööd me otsinud olemegi. Minul küll mingit traktoriga sõidu kogemust ei olnud, aga see sai kiirelt selgeks. Ginginis jätsime kõigiga hüvasti, Imre võttis kontori sügavkülmast oma liitrise Viru Valge ning teele me asusimegi. 40 km ja olimegi oma uues kodus:). Töökohaks sai siis vana tuttav Dandaragani oliiviaed, kus me ka harvesteri ajalgi olime. Meie koduks sai aga uhke väike villa 7 magamistoa, 2 kamina, 3 vannitoaga ning suure suure aiaga. Meile sobis. tagahoov
Töö iseenesest suhtkoht lihtne, enamus ajast vaid traktoriga sõit. On nii niidetud muru, väetatud, trimmitud, küntud jne. Töö on täpselt, mida tahtsime - lihtne, samas huvitav, tasuta elamine, hea palk ja ägedad töövahendid:)
Esimesel vabal nädalavahetusel sõitsime 300 km eemale linna nimega Geraldton, kust Imre endale teise bussi oli välja vaadanud. Kohale jõudes selgus odava hinna põhjus, et see auto pole üldsegi arvel, seega pidime kasutama treileri abi. Sama nv tähistasime ka Imre 50ndat juubelit (või on ta vanem?), kus läks käiku ka jääkülm eesti viin, maitses hästi.
Nädalad möödusid kiirelt ning kokku viibisime seal veidi üle 4ja nädala. Vahepeal sain ka mina auto omanikuks.
Selle ostsime meie eelmiselt supervisorilt Vanessalt, kelle unistuseks on raha koguda, et endale tissid saada. No eks ma andsid sinna siis oma panuse. Auto oli aus ja hea, kuid pärast 2e nädalat juhtus meil sellega väike õnnetus. Juhtus see suhteliselt süütust olukorrast, kus lauges kurvis läks auto vähe libisema lahtisel kruusal. Kruusateid ning tagavedu pole ma kunagi armastanud. Õnneks meist kumbki viga ei saanud. Shokk oli loomulikult suur. Siiski esimene kord mõlemale autoga ülekatuse käia.
Järgmisel päeval käisime auto juures, et väärtuslikumad asjad küljest ära keerata ning sinna see auto meist paremaid aegu ootama jäigi. Täna (26.09) suundusime Imre kahe autoga (millest ühel puudub ülevaatus ning teine pole registreeritudki) 300 km kaugusele järgmisesse oliiviaeda. Sama aed, kus olime ka harvesteri ajal kui viibisime Beverley nimelises kohakeses, kus meie hotell põlema taheti panna. Elamine siin veidi kitsam, aga enam ei pea vähemalt 60 km tööle sõitma, vaid maja asub kesest oliiviaeda. Üldiselt plaanis nüüd rahulikult võtta ning lollusi enam ei tee:D Pühendume töö tegemisele ja oleme korralikud. Kuigi toimunud on tunduvalt rohkem ning laisk nagu ma olen, ei viitsi blogi täiendada, siis on paljud asjad juba ununenud. Proovin ennast parandada;)
PS. Lõpuks hakkab suvi ka meieni jõudma ning soojakraadid kipuvad 30 ligi.
Pärast 5-ndat ämbritäit Long Islandit Kuala Lumpuri reagge baaris, lubasime Imrega üksteisele, et enne alkoholi ei puutu kui Aussis endile uue töö leiame. Õnneks või kahjuks sellega kaua aega ei läinudki. Mõned päevad hiljem pakkisime oma asjad lahti väikses kohas nimega Gingin. Hakkasime tööle ühes veine tootvas viinamarja istanduses. Elukohaks on meil kahepeale väike majakene, kus kõik eluks vajalik kenasti olemas. Ei midagi fäänsit, aga vähemalt oma tuba, mida ei pea 10ne kiliga jagama! Selle 4 nädalaga on juba korralik rutiin tekkinud - nädala sees tööl, pärast seda telekas, söök ja magama. Imre lisategevuseks on bussi parandamine, millega meil plaan siit edasi liikuda.
Nädalavahetused on vähe huvitavamad olnud. Ühel nädalavahetusel läksime näiteks kohta nimega Seabird, kus oli ka Imre Taist leitud sõber Bruce, koos oma pojaga kämpimas. Päeva tegi huvitavamaks meie bussi liiva sisse kinni jäämine, mille välja saamiseks läks lõpuks vaja traktori abi. Hiljem läksime pimedas mereäärde kala püüdma. Loomulikult keegi midagi ei saanud, aga see ei olegi põhiline. Õhtu lõppes lõkke ümber.
traktori taga lõbusõidul see ei ole 4vedu! vaade baarist ikka sama baar Viimane nv käisime ülemuse Brad'i kutsel koreakate majas jänkusid grillimas
Mõned tublid eestlased olid koreakatele juba eesti keelt veidi õpetanud. Sellised tähtsad väljendid nagu väike m*** ja väike v***! muidu on tublid poisid, söövad nagu loomad ning jäävad 2st õllest täis. Täna neljapäeval oli ülepika aja vihmane ilm ning võtsime endale vaba päeva. Selle pärast ka võtsin ennast kokku, et blogi veidi täiendada. Tulevane nv teeme veel veidike tööd Bradi põllul ning loomulikult õhtul jälle Korea poiste pool väike grill. Loodetavasti saame ka lõpuks ära juua liitrise Viru Valge, mille Imre poolteist aastat tagasi siia sügavkülma jättis:) Tööl ütlesime juba mõned päevad tagasi, et see nädal jääb meil siin viimaseks. Mis edasi saab? Ei teagi. Sõidame, kuhu tahame:)
Üritame nüüd meenutada, mille huvitavaga me Phuketis hakkama saime. Lennukiga lendamine on üks piinarikas tegevus, enam ma kaine peaga lendama ei lähe!
Phuketisse kohale jõudsime siiski ühes tükis. Esimese asjana, lennujaamast välja astudes, ootas meid seal korralik 35 kraadine kuumus ning loomulikult igasugused taksistid oma pakkumistega. Kohe mainin ära, et Phuketi turismipiirkondades on igasugused kaubapakkujad jube tüütud. Eriti Patongis! Loomulikult pead sa iga hinna vähemalt poole võrra alla kauplema ning see on tüütu! Võtsime siis takso nö õige hinnaga (650 bahti vist) ning sõitsime Hotelli nimega Lamai (öö 800 bahti, hiljem 600). Toad olid ilusad puhtad ning tehnikat täis, meile sobis. minu tuba
Kuigi olime suhtkoht magamata, läksime ka kohe ööeluga tutvuma. Kuna hetkel on Phuketil madalhooaeg ning turiste on tavapärasest vähem, siis igasuguseid ärimehed on seal ekstra tüütud - ur my best friend, i have a new suit, just for you. Blaa blaa. Massaazi pakutakse seal veel rohkem! Loomulikult igasuguseid naisi, kes sinuga raha eest igalepoole tulevad on seal samuti lademetes. Ning loomulikult tuk tuki vennad jne. TÜÜTUD! Järgmisel päeval rentisime rollerid, et saarega lähemat tutvust teha. Ma ei olnud põhimõtteliselt rolleriga varem sõitnud, aga hakkama sain küll. Kuigi alguses tundus Tai liiklus väga hulluna, siis hiljem tundus kõik väga loogilisene. Niiet lõpuks enam ei sõitnudki pereema koos 3 lapsega minust mööda, vaid mina sõitsin neilt hoopis eest ära. Gateway in Phuket! Lõpus olime juba nii profid, et kõik jäid selja taha.
Järgmine päev läksime Imre tuttava tätoveerija juurde endale tattoosid tegema. Minule tegemine võttis aega natukene üle 5 tunni, Imrel läks 2 korda kauem.
Tänu tätoveerijale Chai'le ja tema naisele nägime me järgmistel päevadel tõelist Phuketit ning selle inimesi. Nimelt viisid nad meid, koos oma filipiini sõpradega (jah, filipiini naised on veel ilusamad kui tai omad) ujuk-restorani poole tunni sõidu kaugusel Patongist. Terve laud sai erinevaid maitsvaid mereande täis. Tai köök on üldse kuradima maitsev ning tervislik.
Pärast mitmetunnist söömaorgiat suundusime Phuket Towni jazziklubisse, kus viski saatel nautisime head muusikat ning seltskonda. Õhtu lõpetasime patongis Chai salongi tagahoovis jämmimisega, kus tegelikult möödus meil nii mõnigi tulevane õhtu:)
Järgmisel õhtul suundusime taaskord Chai ja ta naisega hotelli restorani ta sõbra kontserdit vaatama (jälle filipiinlane). Nemad õpetasid meile ka Tai keeles 3 tähtsaimat sõna: Tere, tänan ja mul pole raha!
Pärast seda suundusime Iiri pubisse järgmise kuradi kena filipiini neiu esinemist vaatama. ja Laulda ta oskas!
fännipilt:)
Edasised päevad möödusidki rolleri seljas ümberkaudsega tutvudes ning õhtud Chai tagahoovis viski seltsis ning ööd klubides/pubides pidutsedes. Loomulikult toimus selle aja jooksul muudki huvitavat, mida enam ei mäleta või ei taha mäletada:) Kahest nädalast täiesti piisas, et puhata ning mängida. Kindlasti nägime tunduvalt rohkem seda ilusat saart kui tavaline paketireisiturist!
Tagasisõites võeti meid piirilt maha ja viidi taharuumi, kus pidime maksma 500 bahti nägu, sest olime 1 päeva lubatud kahest nädalast kauem maal viibinud. Edasi viis sõit meid Malaisiasse Kuala Lumpurisse, kuhu plaanisime jääda üheks ööks, et Jalka MM finaal ära vaadata. Seda tegimegi me ühes reagge baaris, koos teiste valgete jalka fännidega. Kuala Lumpur ise erilist head muljet ei jätnud - jube räpane, koledad inimesed ning jube ülerahvastatud. Nüüdseks oleme juba 3 päeva viibinud Austraalia pinnal ning hea rahulik kuidagi olla, keegi ei tüüta, ei ole pidevat 35 kraadist palavust ning naised on armsad valged ning paksude kintsudega:) Tais suudeti veel kuskil mu krediitkaart kopeerida ning arve tühjaks tõmmata. Tore oli, et mul mingi osa rahast hoiusel oli, mida kätte ei saadud. Elu läheb edasi, 3 päeva puhanud raskest puhkusest ja tuleb uut tööd otsima hakata! Ja kui te arvate, et Phuket on odav koht, siis eksite. Hinnad vähemalt samad nagu Eestis!
