SPREAD YOUR LEGS!*

Selle sissekande pühendan meie armsale supervisor/mehhaanik Alanile, keda kõik kutsuvad Spreddy'ks* Tegu on hiljuti raske lahutuse üle elanud 50ndates oleva härrasmehega, kellega on kõigil probleeme läbi saamisega. Mõned nädalad tagasi oli tal suuremat sorti sõnavahetus meie öövahetuse poistega, mille Imre oma piilukaameraga kenasti filmile sai:

Puhas kuld!

Enda tegemistest väga palju rääkida ei olegi. Vahepeal sai siis 5 päeva oldud Beverley's Imre toakaaslane. Loomulikult pidime taaskohtumist iga õhtu ka tähistama väikese Jim Beamiga. Seejärel teisaldati mind 250 km lõunasse, kohta nimega Preston.

Mida alla poole seda mägisemaks see pinnas läheb. Kui ma L-Eestist oleksin, siis tunneksin päris koduselt! Preston on selline armas maakoht, kus isegi Moora tundub suurlinnana. Peale selle, et internetilevi on vaid akna juures ning mobiililevi peaaegu üldse puudub, pole siin peale ühe pood/baari mitte halligi! Kõlab kohana, kus oleks hea tööle pühenduda ning raha säästa? Loomulikult teeks seda, aga meie masinad arvavad teisiti. Viimased nädal aega on pidevalt probleemid meie masinatega, seega ka palju vabu päevi. Otsustasime Jarodiga, et läheme selleks ajaks linna nimega Bunbury. Minu jaoks olid need 2 päeva nagu palverännak - KFC, Subway, Hungry Jack, Mcdonald's jne.



Bunburys ööbisime ta eksnaise majas ning kasutasime ta eksnaise autot. See ei olnud just päris tavaline auto, vaid päris korralik magnet.

Järgmine päev pärast poodide/pankade/kiirtoidu üledoosi, kihutasime kohta nimega Bridgetown, kust Jarod ka pärit on! Seal elab ka ta kullakallikesekene. Ei ei, mitte naine, vaid ta pühapäeva auto, mille üle ta nii uhke on!



Ma oleks ka kui mu auto maksaks 80 000 daala, omaks 307 kw, sõidaks 400m 11 sekuniga ning oleks üks 99st tehtust! Pärast autiire, pilte ning videosid, läksime ta sõprade juurde külla. Seal pakuti meile äsja püütud jõevähke söögiks ning hiljem läksime 4vedulistega nende poolt ehitatud krossirada proovima. See kujunes lõpuks korralikuks romuralliks, nii mõnigi jupp jäi rajale.

Järgmisel hommikul ärkasin, koera lakkumise peale, Jarodi isakodu suuretoa põrandalt. Kuna meie töö ikka seisis, siis läksime metsa naabritele kaminapuid raiuma. Lisa raha. Lollid maksavad 120 daala väikese kasti täie puude eest. 1 tunni töö. Hiljem muidugi selgus, et päris seaduslik ei olegi suvalises metsas ümber vajunud puid raiuda.


Nüüdseks olen tagasi Prestonis, kus ikka meie masinaga mured jätkuvad ning minu ainukeseks meelelahutuseks on DVD'de laenutus, lehmad aasamaal, emud maanteel ning poeomanikke peretütar.

Subtiitrite valik - kakskeelne Eesti

Pärast Prestonit peaksime tagasi liikuma Moorasse ning hiljem loodetavasti idakaldale Victoria regiooni!

Tsäu-pläu!