AFL vs Soccer

Läksin eile üle tee olevasse pubissse AUS-GHA mängu vaatama. Mängu jälgimiseks olid loodud ideaalsed tingimused - suur tv seinal, mugavad diivanid, baarilett 2 sammu kaugusel. Kuigi inimesi oli pubis palju, olin ma põhimõtteliselt ainuke, kes mängu vastu huvi tundis. Mööda kõndivad inimesed vaid kommenteerisid, et soccer on igav, vähe punkte ning üldse mõttetu naiste mäng! AFL on ikkagi õigete meeste mäng. Minu ainukene vastuargument oli, et siiski ülejäänud maailma ei koti teie AFL ning see "mõttetu naiste mäng" on ülivõimsalt kõige populaarsem spordiala maailmas.
Kurat, isegi oma maa tiimile ei elata kaasa. Kui Eesti pääseks kujundujumise MM'le, ma ikkagi jälgiks huviga, kuidas omadel seal läheb. Mõistmatu!
Kuigi televisoon ning ajakirjandus natukene ikka üritavad pushida seda MMi, on siiski peauudised AFL teemadel. Tavalise ajalehe spordilisa koosneb 70% footy uudistest ning 30 ülejäänust.
Pealegi tundub, et ega nad sellesse AFLi ka väga ei süvene siin, pigem huvitab neid mängudele panustamine sport baarides, mida siin iga nurga pealt leiab. Kuna kasiinosid siin WA's põhimõtteliselt ei eksisteeri, näiteks Perthis on vaid 1 kasiino (Tallinnas oli mõni aasta tagasi üle 50'ne), siis on ju oma hasartmänguihasid vaja kuskil rahuldada!


AFL vs soccer läbi ozzi silmade

PS. Jah, AFL on täis actionit ning huvitav jälgida, kuid siiski natukene liiga kirjuks aetud see mäng.
PS2. AUS-GHA mäng oli põnev, 1-1 viik, kuid Socceroosid pidasid vähemuses lõpuni kenasti vastu. Ozzid peaksid uhked olema oma tiimi üle!

Nuta, aga ÄRA MÖLISE!!!

Suure ringiga jõudsime tagasi linnakesse nimega Moora. Pärast selliseid kohti nagu Beverley ning Preston, tundub Moora lausa suurlinnana. Vabandan! Ei võrdle enam Keila suguse külaga.
Beverleyst saime tulema täitsa õigel ajal, sest eelviimasel öösel tahtis kellegi kuri käsi, meie hotelli põlema panna. Öösel oli tööle pandud gaasipliit ning selle peale suur plastmassist lõikelaud. Terve maja oli suitsu täis, häire üürgas (köögis piiksus tavaline suitsuandur) - paanika. Rahvas jooksis edasi-tagasi. Siiski mitte. Ainuke loll, kes üleval passis ning AUS-GER mängu ootas, olin loomulikult mina ehk peatunnistaja/kahtlusalune. Hommikul avastas veel koristajatädi, et pesumasinasse oli kallatud happe taolist vedelikku, mis talle kummikinda kätte söövitas.
Omanik ise kahtlustab (peale minu) mõnda vana baarikundet, kellele ta sisenemisekeelu on peale pannud. Mõnda aega tagasi kallati ka ta auto valge värviga üle.
Igatahes nüüdseks oleme juba 3 päeva vanas heas Moora hotellis. Elu pole siin vahepeal väga muutunud - samad head toidud, skimpy night ning bäkkeritest baaridaamid. (üks tüdruk on Norrast juurde toodud)

Kuigi sain Jalka jälgimise suhtes ideaalse vahetuse tööl, selgus kohapeal, et siin sellist kanalit nagu SBS, ei tunnistata. Seega pean mõnda aega neti vahendusel MM'l silma peal hoidma.
Muidu oleme tagasi rutiini juures - masinad enamvähem töökorras ning tunnid tiksuvad. Meie kõigi lemmik hr Spreddy ei suuda muidugi olla, nüüd on jutte levitama hakanud, et me Imrega iga päev joome. Kuigi me oleme erinevates vahetustes. Täiesti alatu laim! Iga päev kindlasti ei joo! Ning Mat (minu nimi siin) tahtis ta käest ilma jätta. Juhtus jah selline asi kui ta masinal yhte ventikat näppis ja ma selle kogemata tööle samal ajal panin. Väike kriimustus sõrmel nõudis tohutus kogustes plaastreid ja sidemeid. Meie suurimal bossil Ian'l nii hästi ei läinud. Tema suutis juba järgmisel ööl terve käe sama ventika vahele jätta. Veri, õmblused ning hetkelgi viibib mõned päevad haiglas.

Kuigi puhkuseplaanid juba Imrega enamvähem tehtud, pole siiani veel täpselt teada, kauaks meil tööd veel jagub. Iga päev öeldakse, et nädalake veel! Loomulikult ei saa viriseda, tuleb võtta, mis võtta annab.

Same shit, different day!

Küll me olime õnnelikud kui meile tuttuued masinad siia toodi! Tutkit. Juba 3 nädalat pole korralikult tööd teha saanud ning passinud kuskil pasaaugus nelja seina vahel, sest üks masinates lihtsalt laguneb igast võimalikust kohast! Viimase 2 nädalaga kogunes tervelt 69!!! töötundi (esimese 2 nädalaga oli see arv 100 võrra suurem). Hommikul tööle, 2 tundi tööd, masin katki, koju. Järgmise päeva õhtuks saadakse korda, 2ks tunniks tööle ja järgmine asi katki. Siis parandatakse juba põhjalikumalt, 2 vaba päeva. 3ndal päeval tööle minnes juba unistad, kuidas 12 tundi saad rooli keerata, aga ei, järgmine jubin otsustab otsad anda jne jne jne. Lootusetu juhtum, jaanitule algmaterjaliks sobib see junn!
Õnneks teisaldati Imre, koos teiste poistega samasse kolkasse, kus minagi. Enam ei olnudki nii igav. Külastasime kõrval linnades olevaid baare ning tutvusime ümbruskonnaga. Kuna Lonely Planet 2010 top10 sihtkoha hulka kuulub ka Lõuna Western Australia, siis otsustasime Imrega järjekordsel vabal päeval veidi pikema tiiru ette võtta. Külastasime nimelt Wellington National Parki:









Videosid ka:


krokodillikütt tegutseb jälle

Õnneks täna jätsime selle kolkaga hüvasti ning sõitsime tagasi Beverleysse. Plaanidest nii palju, et need koguaeg muutuvad:) Idakaldale me arvavasti siiski ei jõua ning töö lõppeb meil Mooras, kust me ka alustasime! Töö läheb edasi kolmes vahetuses, seega jäävad tööpäevad vaid 8 tunnisteks. Saab rahulikult Jalka MM'le pühenduda!
Rohkem ma ei viitsi kirjutada, panen rõhku piltidele ja videodele:)


Eriti mugav

võrgupidu

koduaia sidrunid

SPREAD YOUR LEGS!*

Selle sissekande pühendan meie armsale supervisor/mehhaanik Alanile, keda kõik kutsuvad Spreddy'ks* Tegu on hiljuti raske lahutuse üle elanud 50ndates oleva härrasmehega, kellega on kõigil probleeme läbi saamisega. Mõned nädalad tagasi oli tal suuremat sorti sõnavahetus meie öövahetuse poistega, mille Imre oma piilukaameraga kenasti filmile sai:

Puhas kuld!

Enda tegemistest väga palju rääkida ei olegi. Vahepeal sai siis 5 päeva oldud Beverley's Imre toakaaslane. Loomulikult pidime taaskohtumist iga õhtu ka tähistama väikese Jim Beamiga. Seejärel teisaldati mind 250 km lõunasse, kohta nimega Preston.

Mida alla poole seda mägisemaks see pinnas läheb. Kui ma L-Eestist oleksin, siis tunneksin päris koduselt! Preston on selline armas maakoht, kus isegi Moora tundub suurlinnana. Peale selle, et internetilevi on vaid akna juures ning mobiililevi peaaegu üldse puudub, pole siin peale ühe pood/baari mitte halligi! Kõlab kohana, kus oleks hea tööle pühenduda ning raha säästa? Loomulikult teeks seda, aga meie masinad arvavad teisiti. Viimased nädal aega on pidevalt probleemid meie masinatega, seega ka palju vabu päevi. Otsustasime Jarodiga, et läheme selleks ajaks linna nimega Bunbury. Minu jaoks olid need 2 päeva nagu palverännak - KFC, Subway, Hungry Jack, Mcdonald's jne.



Bunburys ööbisime ta eksnaise majas ning kasutasime ta eksnaise autot. See ei olnud just päris tavaline auto, vaid päris korralik magnet.

Järgmine päev pärast poodide/pankade/kiirtoidu üledoosi, kihutasime kohta nimega Bridgetown, kust Jarod ka pärit on! Seal elab ka ta kullakallikesekene. Ei ei, mitte naine, vaid ta pühapäeva auto, mille üle ta nii uhke on!



Ma oleks ka kui mu auto maksaks 80 000 daala, omaks 307 kw, sõidaks 400m 11 sekuniga ning oleks üks 99st tehtust! Pärast autiire, pilte ning videosid, läksime ta sõprade juurde külla. Seal pakuti meile äsja püütud jõevähke söögiks ning hiljem läksime 4vedulistega nende poolt ehitatud krossirada proovima. See kujunes lõpuks korralikuks romuralliks, nii mõnigi jupp jäi rajale.

Järgmisel hommikul ärkasin, koera lakkumise peale, Jarodi isakodu suuretoa põrandalt. Kuna meie töö ikka seisis, siis läksime metsa naabritele kaminapuid raiuma. Lisa raha. Lollid maksavad 120 daala väikese kasti täie puude eest. 1 tunni töö. Hiljem muidugi selgus, et päris seaduslik ei olegi suvalises metsas ümber vajunud puid raiuda.


Nüüdseks olen tagasi Prestonis, kus ikka meie masinaga mured jätkuvad ning minu ainukeseks meelelahutuseks on DVD'de laenutus, lehmad aasamaal, emud maanteel ning poeomanikke peretütar.

Subtiitrite valik - kakskeelne Eesti

Pärast Prestonit peaksime tagasi liikuma Moorasse ning hiljem loodetavasti idakaldale Victoria regiooni!

Tsäu-pläu!

Levist väljas

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma ajast 3 nädalat tagasi minema kui jõudsime depressiivsesse väikelinna nimega Moora. Tegu on sellise Keila suuruse külaga, kus enamus inimesed on kas surmale võlgu või siis aborigeenid. Koht on tõesti nii igav nagu nende facebooki fännilehekülgki. Kus linna tutvustavaks pildiks on hotell, kus meiegi elame. Fänne on linnal tervenisti 17 (Keilal 778 in).

teine kodu

Täpselt - Me tulime siia tööd tegema. Nüüd saan oma CVsse müügijuhi ning kõrre muldaja ametite kõrvale lisada ka oliivikorjemasina operaator. Firma nimeks, kelle heaks töötame, on Carribie Olive Harvesting. Firma pakub siis suurtele oliiviaedadele korjeteenust ning meie masinad töötavad 24 h! Mida meie pakett sisaldab? Esiteks head palka; 12 tunniseid vahetusi, 7 päeva nädalas; isiklikku hotellituba; hommiku/lõuna/õhtusööki. Ühesõnaga tavalise backpackeri märg unenägu. Loodetavasti/kardetavasti jagub meil seda tööd kuni juuni lõpuni ning peaksime välja jõudma ida kaldani.
Hetkel töötame Dandaragani oliiviaias (umbes 400 ha), mis asub Moorast umbes 20 min autosõidu kaugusel. Pimedas võtab sõit kauem aega tänu kängurutele ja neid ei ole siin mitte vähe! Imre mersu esituli kohtus ka juba ühega neist. Töö iseenesest ei ole midagi rasket. Tõmbad kange, vajutad pedaale ja natukene liigutad käsi/jalgu. Piisavalt rutiinne.

tutvustav video masinatest

Pärast tööpäeva pessu ja siis tavaliselt alla baari/restorani aega viitma. Üldjuhul on baar suhteliselt tühi, kuid õnneks on siin toredad baaridaamid, kes samuti bäkkerid ning kergem ühist keelt leida. Ainukesed rahvarohked õhtud on siin kolmapäevad kui toimub Skimpy night. Selleks õhtuks tuuakse Perthist mõni kenamat sorti neiu, võetakse pesu väele ning pannakse baarileti taha teenindama. Meile sobib!

Skimpy

Ahjaa, passid saime tagasi! Kes veel ei tea, siis vahepeal varastati Perthis Beatty Lodge eest autost meie passid, koos läpakakoti ning netipulgaga. Pärast politseis tehtud avaldust helistati Imrele hostelist, et meie passid leiti põõsast. Meie õnn!
Nädal tagasi saadeti Imre 250 km kaugusele komandeeringusse. Mina sain seega uue paarimehe-Jarod. Välja näeb korralik badass. Kaalu vähemalt 150 kg, pool aborigeen, kiilakas, pikk habe, rõngastatud, 39 aastane, 7 lapse isa, vanem vend on homoseksualistist narkomaan, kruusateel 120ga 90 kraadised kurvid sirgeks. Lahe tüüp!
Vahepeal võtsin ka endale uue telefoni numbri +61457097267! Miks? Sest Vodafone on mõeldud vaid linnavurledele ja meie sugustel maakatel pole nende leviga midagi teha!
Mõneks ajaks jätsin minagi Moora linnakesega hüvasti ning tulin Imrele külla, kohta nimega Beverley. Loomulikult on see väiksem koht kui Moora, kuid vähemalt tundub allkorrusel asuv baar asjalikum:)


Mõned pildid veel:

they took our jobs!

2 puud

kes ei tööta, see ei söö

taskunoaga


lemmikloomad

PS. Lehe paremas ääres saab Google mapsi abil näha ka meie läbitud teekonda nüüd!

Work hard, play harder!

Raske on aega leida selle blogi jaoks, kuid ma üritan toimunut siiski meenutada
Teisipäev. Varajane hommikutund. Kella 5e tee tagurpidi. Jah, see on minu esimene tööpäev Ozzis. 50 km autosõitu ning kohal me olimegi hiigelsuures oliivifarmis. Meie supervisoriteks olid Adam ja Matt, muhedad ning sõbralikud tüübid. Imre oli seal nendega varem ka koos töödanud. Esimesel päeval oli meie töö ülesandeks joogikõrsi mulda panna:D Järgmisel päeval oli töö veidi füüsilisem, tassisime autoga suuri palke nende kõrte juurde. 6 kuud "lillegi liigutanule" oli see korraliku jõusaali trenni eest. Suveks saledaks. Ahjaa, mina tulin ju otse talvest sügisesse. Hoiame
pöialt, et siis järgmiseks suveks. Igatahes jäädi meie tööga vist rahule, sest õhtul toodi meile tänutäheks kast õlle ning paar pakki veini. 2 päeva töö eest sain raha ka - 5000 kr.

Kui reede pärale jõudis, olid poisid juba varakult üleval, et nädalavahetuseks tagasi Perthi minna, kus meid kõik kindlasti juba taga igatsesid:) Loomulikult maandusime vanas heas koduses Beatty Lodges, kus ootasid meid samad vanad tuttavad näod. Reede õhtul kutsusid tüdrukud meid ühele teemapeole. Kuna aega riietuse leidmiseks oli pool tundi, siis väga originaalset midagi välja ei mõelnud.
No worries, hiljem selgus, et dresscode'st pidasid vähesed kinni. Pidu oli tore vahva änksa ning magama sai varajastel hommikutundidel.


Laupäeval võtsime plaaniks, eestlaste Maidu ja Kadiga, Red Bull Airshow'd vaatama minna. Hingehinda pileti eest ei raatsinud maksta, vaatasime showd jõe vastas kaldalt. Ei midagi huvitavat, mõned pildid ja ära sealt tulimegi.


Õhtul kiire bottleshopi külastus ning seadsime sammud järgmisele peole. Nimelt hosteli üks "püsielanikkest" üüris endale maja ning kutsus lahkesti sinna kõiki soolaleivapeole. Pärast pidu suundusime loomulikult mäkki ning seejärel hosteli ette tähtsaid maailmaasju arutama. Näiteks sain ma tunduvalt targemaks, miks on Saudi meestel lubatud omada 4ja naist ning mis juhtub siis kui Saudi naine petab
oma meest teise naisega?!

Itaalia-Saudi-Scotland-Est

Pühapäeval jõudsime järeldusele, et Imre dziip on meie jaoks liigne luksus ning tillipikendus. Oleks vaja sellist tagasihoidlikku õkonoomset väikeautot. Lõunaks oligi auto vahetatud!

vanakooli S-klass

Esmaspäeval hüppasime korraks rannast läbi ning asusimegi tagasiteele Gingin'i. Taaskord seda puhkust ja rahu nautima:)Muud suurt siin teha ei ole kui süüa, filme vaadata ning pinksi mängida. Seda viimast me tihedalt harjutanud olemegi.
Teisipäeval käisime autoga veidi liivadüünides hullamas ning tutvusime ümbruskonnaga. Kolmapäevast peame aga uue elukoha paariks päevaks leidma, sest siia kolivad mingid kooliõpilased ning meid siia selleks ajaks millegi pärast ei taheta:)

Taastusravikeskus

Kolmapäev oli selleks korraks meie viimane õhtu Perthis. Väikene pidu lahkumise puhul hosteli rahvaga, mis lõppes kell 3 öösel mäki ees, koos hilise õhtusöögiga.
Hommikul kenasti kell 8 üles, väike kohvi ning krõpsud piimaga ning alustasime 100 km trippi kohta nimega Gingin. Tee peal õnnestus mul ära näha ka esimene känguru, kes magas nii armsalt teepervel. Vist oli varajases talveunes, sest tundus, et oli seal juba päris kaua lebanud.
Loomulikult lootsime me siit veidikeseks tööd leida, kuid jõudes hosteli, kus peale meie oli veel vaid 1 inimene, siis paistis see suht lootusetu soov.20 daala öö eest muidugi hea hind ning checkisime ennast siia in'i.

meie uus kodu

Lähim pood 25 km,meri 50 km...raske oli harjuda sellise vaikusega just linnamelust tulnutele. Siiski pidasime otstarbekaks siia jääda, et veidi tagasi ennast tõmmata ning raha säästa. Neljapäeva lõunast läksime ka ümberkaudsega tutvuma. Imre arvates oli hea mõte, et mina sõidaksin. Polnud hullu, sain valel tee poolel sõitmisega hakkama, harjutamise asi. Käisime ka mere ääres, kohas nimega Guilderton.



Seal sain ka auto proovile panna liivarajal, esimesed katsetused offroadi minu jaoks.

Täna, laupäeva õhtul kui seda sissekannet kirjutan, oleme juba selle vaikusega harjunud. Istume õues, vaatame ulmelist tähistaevast, joome veini ning arutame tähtsaid maailmaasju. Ainult papagoid ja kakaduud häirivad oma haige kisaga meie rahu.
Peale selle, et minu telefonil siin levi puudub, lõppes ka meie internetipulga maht otsa - nii et suhteliselt ära lõigatud muust maailmast. Homme läheme käime Perthist läbi, et paar vajalikku asjatoimetust teha ning nädalaks toit varuda!

Plaani järgi jääme siia veel mõneks ajaks, teisipäevast peaksime paariks päevaks tööd saama. Eks me näe, kuidas pool aastat töötu kontorirott ning 1 kuu Balil pidutsenud noormees, farmitööga hakkama saavad:D
See järel jääb veel mõni vaba päev,mille kavatseme vist Perthis veeta, et veel viimast korda, enne suure töö algust, linnamelust osa saada! Vist ja võibolla on Austraalias normaalne nähtus, sest kunagi ei ole kindel, mis tulevik siin toob:)
Järgmiste kordadeni.


Me ausõna teeme ise ka süüa!

Metsik emo