Phuketisse kohale jõudsime siiski ühes tükis. Esimese asjana, lennujaamast välja astudes, ootas meid seal korralik 35 kraadine kuumus ning loomulikult igasugused taksistid oma pakkumistega. Kohe mainin ära, et Phuketi turismipiirkondades on igasugused kaubapakkujad jube tüütud. Eriti Patongis! Loomulikult pead sa iga hinna vähemalt poole võrra alla kauplema ning see on tüütu! Võtsime siis takso nö õige hinnaga (650 bahti vist) ning sõitsime Hotelli nimega Lamai (öö 800 bahti, hiljem 600). Toad olid ilusad puhtad ning tehnikat täis, meile sobis.
minu tuba
Kuigi olime suhtkoht magamata, läksime ka kohe ööeluga tutvuma. Kuna hetkel on Phuketil madalhooaeg ning turiste on tavapärasest vähem, siis igasuguseid ärimehed on seal ekstra tüütud - ur my best friend, i have a new suit, just for you. Blaa blaa. Massaazi pakutakse seal veel rohkem! Loomulikult igasuguseid naisi, kes sinuga raha eest igalepoole tulevad on seal samuti lademetes. Ning loomulikult tuk tuki vennad jne. TÜÜTUD!
Järgmisel päeval rentisime rollerid, et saarega lähemat tutvust teha. Ma ei olnud põhimõtteliselt rolleriga varem sõitnud, aga hakkama sain küll. Kuigi alguses tundus Tai liiklus väga hulluna, siis hiljem tundus kõik väga loogilisene. Niiet lõpuks enam ei sõitnudki pereema koos 3 lapsega minust mööda, vaid mina sõitsin neilt hoopis eest ära. Gateway in Phuket! Lõpus olime juba nii profid, et kõik jäid selja taha.
Järgmine päev läksime Imre tuttava tätoveerija juurde endale tattoosid tegema. Minule tegemine võttis aega natukene üle 5 tunni, Imrel läks 2 korda kauem.
Tänu tätoveerijale Chai'le ja tema naisele nägime me järgmistel päevadel tõelist Phuketit ning selle inimesi. Nimelt viisid nad meid, koos oma filipiini sõpradega (jah, filipiini naised on veel ilusamad kui tai omad) ujuk-restorani poole tunni sõidu kaugusel Patongist. Terve laud sai erinevaid maitsvaid mereande täis. Tai köök on üldse kuradima maitsev ning tervislik.
Pärast mitmetunnist söömaorgiat suundusime Phuket Towni jazziklubisse, kus viski saatel nautisime head muusikat ning seltskonda. Õhtu lõpetasime patongis Chai salongi tagahoovis jämmimisega, kus tegelikult möödus meil nii mõnigi tulevane õhtu:)
Järgmisel õhtul suundusime taaskord Chai ja ta naisega hotelli restorani ta sõbra kontserdit vaatama (jälle filipiinlane). Nemad õpetasid meile ka Tai keeles 3 tähtsaimat sõna: Tere, tänan ja mul pole raha!
Pärast seda suundusime Iiri pubisse järgmise kuradi kena filipiini neiu esinemist vaatama. ja Laulda ta oskas!
fännipilt:)
Edasised päevad möödusidki rolleri seljas ümberkaudsega tutvudes ning õhtud Chai tagahoovis viski seltsis ning ööd klubides/pubides pidutsedes. Loomulikult toimus selle aja jooksul muudki huvitavat, mida enam ei mäleta või ei taha mäletada:) Kahest nädalast täiesti piisas, et puhata ning mängida. Kindlasti nägime tunduvalt rohkem seda ilusat saart kui tavaline paketireisiturist!
Tagasisõites võeti meid piirilt maha ja viidi taharuumi, kus pidime maksma 500 bahti nägu, sest olime 1 päeva lubatud kahest nädalast kauem maal viibinud. Edasi viis sõit meid Malaisiasse Kuala Lumpurisse, kuhu plaanisime jääda üheks ööks, et Jalka MM finaal ära vaadata. Seda tegimegi me ühes reagge baaris, koos teiste valgete jalka fännidega. Kuala Lumpur ise erilist head muljet ei jätnud - jube räpane, koledad inimesed ning jube ülerahvastatud.
Nüüdseks oleme juba 3 päeva viibinud Austraalia pinnal ning hea rahulik kuidagi olla, keegi ei tüüta, ei ole pidevat 35 kraadist palavust ning naised on armsad valged ning paksude kintsudega:)
Tais suudeti veel kuskil mu krediitkaart kopeerida ning arve tühjaks tõmmata. Tore oli, et mul mingi osa rahast hoiusel oli, mida kätte ei saadud. Elu läheb edasi, 3 päeva puhanud raskest puhkusest ja tuleb uut tööd otsima hakata!
Ja kui te arvate, et Phuket on odav koht, siis eksite. Hinnad vähemalt samad nagu Eestis!
kuulmiseni.
