SPREAD YOUR LEGS!*

Selle sissekande pühendan meie armsale supervisor/mehhaanik Alanile, keda kõik kutsuvad Spreddy'ks* Tegu on hiljuti raske lahutuse üle elanud 50ndates oleva härrasmehega, kellega on kõigil probleeme läbi saamisega. Mõned nädalad tagasi oli tal suuremat sorti sõnavahetus meie öövahetuse poistega, mille Imre oma piilukaameraga kenasti filmile sai:

Puhas kuld!

Enda tegemistest väga palju rääkida ei olegi. Vahepeal sai siis 5 päeva oldud Beverley's Imre toakaaslane. Loomulikult pidime taaskohtumist iga õhtu ka tähistama väikese Jim Beamiga. Seejärel teisaldati mind 250 km lõunasse, kohta nimega Preston.

Mida alla poole seda mägisemaks see pinnas läheb. Kui ma L-Eestist oleksin, siis tunneksin päris koduselt! Preston on selline armas maakoht, kus isegi Moora tundub suurlinnana. Peale selle, et internetilevi on vaid akna juures ning mobiililevi peaaegu üldse puudub, pole siin peale ühe pood/baari mitte halligi! Kõlab kohana, kus oleks hea tööle pühenduda ning raha säästa? Loomulikult teeks seda, aga meie masinad arvavad teisiti. Viimased nädal aega on pidevalt probleemid meie masinatega, seega ka palju vabu päevi. Otsustasime Jarodiga, et läheme selleks ajaks linna nimega Bunbury. Minu jaoks olid need 2 päeva nagu palverännak - KFC, Subway, Hungry Jack, Mcdonald's jne.



Bunburys ööbisime ta eksnaise majas ning kasutasime ta eksnaise autot. See ei olnud just päris tavaline auto, vaid päris korralik magnet.

Järgmine päev pärast poodide/pankade/kiirtoidu üledoosi, kihutasime kohta nimega Bridgetown, kust Jarod ka pärit on! Seal elab ka ta kullakallikesekene. Ei ei, mitte naine, vaid ta pühapäeva auto, mille üle ta nii uhke on!



Ma oleks ka kui mu auto maksaks 80 000 daala, omaks 307 kw, sõidaks 400m 11 sekuniga ning oleks üks 99st tehtust! Pärast autiire, pilte ning videosid, läksime ta sõprade juurde külla. Seal pakuti meile äsja püütud jõevähke söögiks ning hiljem läksime 4vedulistega nende poolt ehitatud krossirada proovima. See kujunes lõpuks korralikuks romuralliks, nii mõnigi jupp jäi rajale.

Järgmisel hommikul ärkasin, koera lakkumise peale, Jarodi isakodu suuretoa põrandalt. Kuna meie töö ikka seisis, siis läksime metsa naabritele kaminapuid raiuma. Lisa raha. Lollid maksavad 120 daala väikese kasti täie puude eest. 1 tunni töö. Hiljem muidugi selgus, et päris seaduslik ei olegi suvalises metsas ümber vajunud puid raiuda.


Nüüdseks olen tagasi Prestonis, kus ikka meie masinaga mured jätkuvad ning minu ainukeseks meelelahutuseks on DVD'de laenutus, lehmad aasamaal, emud maanteel ning poeomanikke peretütar.

Subtiitrite valik - kakskeelne Eesti

Pärast Prestonit peaksime tagasi liikuma Moorasse ning hiljem loodetavasti idakaldale Victoria regiooni!

Tsäu-pläu!

Levist väljas

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma ajast 3 nädalat tagasi minema kui jõudsime depressiivsesse väikelinna nimega Moora. Tegu on sellise Keila suuruse külaga, kus enamus inimesed on kas surmale võlgu või siis aborigeenid. Koht on tõesti nii igav nagu nende facebooki fännilehekülgki. Kus linna tutvustavaks pildiks on hotell, kus meiegi elame. Fänne on linnal tervenisti 17 (Keilal 778 in).

teine kodu

Täpselt - Me tulime siia tööd tegema. Nüüd saan oma CVsse müügijuhi ning kõrre muldaja ametite kõrvale lisada ka oliivikorjemasina operaator. Firma nimeks, kelle heaks töötame, on Carribie Olive Harvesting. Firma pakub siis suurtele oliiviaedadele korjeteenust ning meie masinad töötavad 24 h! Mida meie pakett sisaldab? Esiteks head palka; 12 tunniseid vahetusi, 7 päeva nädalas; isiklikku hotellituba; hommiku/lõuna/õhtusööki. Ühesõnaga tavalise backpackeri märg unenägu. Loodetavasti/kardetavasti jagub meil seda tööd kuni juuni lõpuni ning peaksime välja jõudma ida kaldani.
Hetkel töötame Dandaragani oliiviaias (umbes 400 ha), mis asub Moorast umbes 20 min autosõidu kaugusel. Pimedas võtab sõit kauem aega tänu kängurutele ja neid ei ole siin mitte vähe! Imre mersu esituli kohtus ka juba ühega neist. Töö iseenesest ei ole midagi rasket. Tõmbad kange, vajutad pedaale ja natukene liigutad käsi/jalgu. Piisavalt rutiinne.

tutvustav video masinatest

Pärast tööpäeva pessu ja siis tavaliselt alla baari/restorani aega viitma. Üldjuhul on baar suhteliselt tühi, kuid õnneks on siin toredad baaridaamid, kes samuti bäkkerid ning kergem ühist keelt leida. Ainukesed rahvarohked õhtud on siin kolmapäevad kui toimub Skimpy night. Selleks õhtuks tuuakse Perthist mõni kenamat sorti neiu, võetakse pesu väele ning pannakse baarileti taha teenindama. Meile sobib!

Skimpy

Ahjaa, passid saime tagasi! Kes veel ei tea, siis vahepeal varastati Perthis Beatty Lodge eest autost meie passid, koos läpakakoti ning netipulgaga. Pärast politseis tehtud avaldust helistati Imrele hostelist, et meie passid leiti põõsast. Meie õnn!
Nädal tagasi saadeti Imre 250 km kaugusele komandeeringusse. Mina sain seega uue paarimehe-Jarod. Välja näeb korralik badass. Kaalu vähemalt 150 kg, pool aborigeen, kiilakas, pikk habe, rõngastatud, 39 aastane, 7 lapse isa, vanem vend on homoseksualistist narkomaan, kruusateel 120ga 90 kraadised kurvid sirgeks. Lahe tüüp!
Vahepeal võtsin ka endale uue telefoni numbri +61457097267! Miks? Sest Vodafone on mõeldud vaid linnavurledele ja meie sugustel maakatel pole nende leviga midagi teha!
Mõneks ajaks jätsin minagi Moora linnakesega hüvasti ning tulin Imrele külla, kohta nimega Beverley. Loomulikult on see väiksem koht kui Moora, kuid vähemalt tundub allkorrusel asuv baar asjalikum:)


Mõned pildid veel:

they took our jobs!

2 puud

kes ei tööta, see ei söö

taskunoaga


lemmikloomad

PS. Lehe paremas ääres saab Google mapsi abil näha ka meie läbitud teekonda nüüd!