Friday, June 18, 2010

Nuta, aga ÄRA MÖLISE!!!

Suure ringiga jõudsime tagasi linnakesse nimega Moora. Pärast selliseid kohti nagu Beverley ning Preston, tundub Moora lausa suurlinnana. Vabandan! Ei võrdle enam Keila suguse külaga.
Beverleyst saime tulema täitsa õigel ajal, sest eelviimasel öösel tahtis kellegi kuri käsi, meie hotelli põlema panna. Öösel oli tööle pandud gaasipliit ning selle peale suur plastmassist lõikelaud. Terve maja oli suitsu täis, häire üürgas (köögis piiksus tavaline suitsuandur) - paanika. Rahvas jooksis edasi-tagasi. Siiski mitte. Ainuke loll, kes üleval passis ning AUS-GER mängu ootas, olin loomulikult mina ehk peatunnistaja/kahtlusalune. Hommikul avastas veel koristajatädi, et pesumasinasse oli kallatud happe taolist vedelikku, mis talle kummikinda kätte söövitas.
Omanik ise kahtlustab (peale minu) mõnda vana baarikundet, kellele ta sisenemisekeelu on peale pannud. Mõnda aega tagasi kallati ka ta auto valge värviga üle.
Igatahes nüüdseks oleme juba 3 päeva vanas heas Moora hotellis. Elu pole siin vahepeal väga muutunud - samad head toidud, skimpy night ning bäkkeritest baaridaamid. (üks tüdruk on Norrast juurde toodud)

Kuigi sain Jalka jälgimise suhtes ideaalse vahetuse tööl, selgus kohapeal, et siin sellist kanalit nagu SBS, ei tunnistata. Seega pean mõnda aega neti vahendusel MM'l silma peal hoidma.
Muidu oleme tagasi rutiini juures - masinad enamvähem töökorras ning tunnid tiksuvad. Meie kõigi lemmik hr Spreddy ei suuda muidugi olla, nüüd on jutte levitama hakanud, et me Imrega iga päev joome. Kuigi me oleme erinevates vahetustes. Täiesti alatu laim! Iga päev kindlasti ei joo! Ning Mat (minu nimi siin) tahtis ta käest ilma jätta. Juhtus jah selline asi kui ta masinal yhte ventikat näppis ja ma selle kogemata tööle samal ajal panin. Väike kriimustus sõrmel nõudis tohutus kogustes plaastreid ja sidemeid. Meie suurimal bossil Ian'l nii hästi ei läinud. Tema suutis juba järgmisel ööl terve käe sama ventika vahele jätta. Veri, õmblused ning hetkelgi viibib mõned päevad haiglas.

Kuigi puhkuseplaanid juba Imrega enamvähem tehtud, pole siiani veel täpselt teada, kauaks meil tööd veel jagub. Iga päev öeldakse, et nädalake veel! Loomulikult ei saa viriseda, tuleb võtta, mis võtta annab.


No comments:

Post a Comment