No, I don't wanna fucking suit, tuk-tuk or massage!

Üritame nüüd meenutada, mille huvitavaga me Phuketis hakkama saime. Lennukiga lendamine on üks piinarikas tegevus, enam ma kaine peaga lendama ei lähe!

Phuketisse kohale jõudsime siiski ühes tükis. Esimese asjana, lennujaamast välja astudes, ootas meid seal korralik 35 kraadine kuumus ning loomulikult igasugused taksistid oma pakkumistega. Kohe mainin ära, et Phuketi turismipiirkondades on igasugused kaubapakkujad jube tüütud. Eriti Patongis! Loomulikult pead sa iga hinna vähemalt poole võrra alla kauplema ning see on tüütu! Võtsime siis takso nö õige hinnaga (650 bahti vist) ning sõitsime Hotelli nimega Lamai (öö 800 bahti, hiljem 600). Toad olid ilusad puhtad ning tehnikat täis, meile sobis.

minu tuba

Kuigi olime suhtkoht magamata, läksime ka kohe ööeluga tutvuma. Kuna hetkel on Phuketil madalhooaeg ning turiste on tavapärasest vähem, siis igasuguseid ärimehed on seal ekstra tüütud - ur my best friend, i have a new suit, just for you. Blaa blaa. Massaazi pakutakse seal veel rohkem! Loomulikult igasuguseid naisi, kes sinuga raha eest igalepoole tulevad on seal samuti lademetes. Ning loomulikult tuk tuki vennad jne. TÜÜTUD!
Järgmisel päeval rentisime rollerid, et saarega lähemat tutvust teha. Ma ei olnud põhimõtteliselt rolleriga varem sõitnud, aga hakkama sain küll. Kuigi alguses tundus Tai liiklus väga hulluna, siis hiljem tundus kõik väga loogilisene. Niiet lõpuks enam ei sõitnudki pereema koos 3 lapsega minust mööda, vaid mina sõitsin neilt hoopis eest ära. Gateway in Phuket! Lõpus olime juba nii profid, et kõik jäid selja taha.













Järgmine päev läksime Imre tuttava tätoveerija juurde endale tattoosid tegema. Minule tegemine võttis aega natukene üle 5 tunni, Imrel läks 2 korda kauem.



Tänu tätoveerijale Chai'le ja tema naisele nägime me järgmistel päevadel tõelist Phuketit ning selle inimesi. Nimelt viisid nad meid, koos oma filipiini sõpradega (jah, filipiini naised on veel ilusamad kui tai omad) ujuk-restorani poole tunni sõidu kaugusel Patongist. Terve laud sai erinevaid maitsvaid mereande täis. Tai köök on üldse kuradima maitsev ning tervislik.





Pärast mitmetunnist söömaorgiat suundusime Phuket Towni jazziklubisse, kus viski saatel nautisime head muusikat ning seltskonda. Õhtu lõpetasime patongis Chai salongi tagahoovis jämmimisega, kus tegelikult möödus meil nii mõnigi tulevane õhtu:)



Järgmisel õhtul suundusime taaskord Chai ja ta naisega hotelli restorani ta sõbra kontserdit vaatama (jälle filipiinlane). Nemad õpetasid meile ka Tai keeles 3 tähtsaimat sõna: Tere, tänan ja mul pole raha!


Pärast seda suundusime Iiri pubisse järgmise kuradi kena filipiini neiu esinemist vaatama. ja Laulda ta oskas!



fännipilt:)

Edasised päevad möödusidki rolleri seljas ümberkaudsega tutvudes ning õhtud Chai tagahoovis viski seltsis ning ööd klubides/pubides pidutsedes. Loomulikult toimus selle aja jooksul muudki huvitavat, mida enam ei mäleta või ei taha mäletada:) Kahest nädalast täiesti piisas, et puhata ning mängida. Kindlasti nägime tunduvalt rohkem seda ilusat saart kui tavaline paketireisiturist!









Tagasisõites võeti meid piirilt maha ja viidi taharuumi, kus pidime maksma 500 bahti nägu, sest olime 1 päeva lubatud kahest nädalast kauem maal viibinud. Edasi viis sõit meid Malaisiasse Kuala Lumpurisse, kuhu plaanisime jääda üheks ööks, et Jalka MM finaal ära vaadata. Seda tegimegi me ühes reagge baaris, koos teiste valgete jalka fännidega. Kuala Lumpur ise erilist head muljet ei jätnud - jube räpane, koledad inimesed ning jube ülerahvastatud.
Nüüdseks oleme juba 3 päeva viibinud Austraalia pinnal ning hea rahulik kuidagi olla, keegi ei tüüta, ei ole pidevat 35 kraadist palavust ning naised on armsad valged ning paksude kintsudega:)
Tais suudeti veel kuskil mu krediitkaart kopeerida ning arve tühjaks tõmmata. Tore oli, et mul mingi osa rahast hoiusel oli, mida kätte ei saadud. Elu läheb edasi, 3 päeva puhanud raskest puhkusest ja tuleb uut tööd otsima hakata!
Ja kui te arvate, et Phuket on odav koht, siis eksite. Hinnad vähemalt samad nagu Eestis!


kuulmiseni.

Hammer time!

Eile ostsime ära lennupiletid Malaisiasse, kust pärast 8 tunnist passimist, läheb lend edasi Taimaale, Phuketisse! Puhkus võib alata! Täna sai siis Imrele ostetud uus minikohver (suured kohvrid jätame koos autoga Aussi) ning mulle veidi asjalikum fotokas! Just tulime ujulast, kus veidi sporti harrastasime ning saunamõnusid nautisime! Varsti hakkab jalka ja siis ongi aeg takso tellida ning lennujaama põrutada! Nii et tere Aasia; tere pidu ja pillerkaar; tere odav elu; tere ilusad Aasia naised; tere puhkus!

Tere Jaan

2 kuud ja läbi see töö saigi!Lõpp läks juba täitsa seebiooperiks - kaklused, kisma, leppimine, armastus jne:) Meie hotelli kokk tõmbas isegi uttu, jättes endast maha oma süstlad ning põlenud lusika.
Meiega jäädi rahule ning järgmiseks aastaks oodatakse meid loomulikult tagasi! Kuna oli viimane õhtu, siis tehti meile baaris avatud arve ning pidu kestis varajaste hommikutundideni.









Nüüd oleme omadega tagasi Perthis Beatty Lodge's, kus tähistame jaanipäeva jalgpalli vaatamisega.


Mersu sai endale uue tule ning märgi

...ja Matis õpib ikka veel parkimist

Mõned päevad shoppamist/pidutsemist ning seejärel võtame esimesed ettejuhtuvad piletid Aasiasse. Eks näis kuhu:)

AFL vs Soccer

Läksin eile üle tee olevasse pubissse AUS-GHA mängu vaatama. Mängu jälgimiseks olid loodud ideaalsed tingimused - suur tv seinal, mugavad diivanid, baarilett 2 sammu kaugusel. Kuigi inimesi oli pubis palju, olin ma põhimõtteliselt ainuke, kes mängu vastu huvi tundis. Mööda kõndivad inimesed vaid kommenteerisid, et soccer on igav, vähe punkte ning üldse mõttetu naiste mäng! AFL on ikkagi õigete meeste mäng. Minu ainukene vastuargument oli, et siiski ülejäänud maailma ei koti teie AFL ning see "mõttetu naiste mäng" on ülivõimsalt kõige populaarsem spordiala maailmas.
Kurat, isegi oma maa tiimile ei elata kaasa. Kui Eesti pääseks kujundujumise MM'le, ma ikkagi jälgiks huviga, kuidas omadel seal läheb. Mõistmatu!
Kuigi televisoon ning ajakirjandus natukene ikka üritavad pushida seda MMi, on siiski peauudised AFL teemadel. Tavalise ajalehe spordilisa koosneb 70% footy uudistest ning 30 ülejäänust.
Pealegi tundub, et ega nad sellesse AFLi ka väga ei süvene siin, pigem huvitab neid mängudele panustamine sport baarides, mida siin iga nurga pealt leiab. Kuna kasiinosid siin WA's põhimõtteliselt ei eksisteeri, näiteks Perthis on vaid 1 kasiino (Tallinnas oli mõni aasta tagasi üle 50'ne), siis on ju oma hasartmänguihasid vaja kuskil rahuldada!


AFL vs soccer läbi ozzi silmade

PS. Jah, AFL on täis actionit ning huvitav jälgida, kuid siiski natukene liiga kirjuks aetud see mäng.
PS2. AUS-GHA mäng oli põnev, 1-1 viik, kuid Socceroosid pidasid vähemuses lõpuni kenasti vastu. Ozzid peaksid uhked olema oma tiimi üle!

Nuta, aga ÄRA MÖLISE!!!

Suure ringiga jõudsime tagasi linnakesse nimega Moora. Pärast selliseid kohti nagu Beverley ning Preston, tundub Moora lausa suurlinnana. Vabandan! Ei võrdle enam Keila suguse külaga.
Beverleyst saime tulema täitsa õigel ajal, sest eelviimasel öösel tahtis kellegi kuri käsi, meie hotelli põlema panna. Öösel oli tööle pandud gaasipliit ning selle peale suur plastmassist lõikelaud. Terve maja oli suitsu täis, häire üürgas (köögis piiksus tavaline suitsuandur) - paanika. Rahvas jooksis edasi-tagasi. Siiski mitte. Ainuke loll, kes üleval passis ning AUS-GER mängu ootas, olin loomulikult mina ehk peatunnistaja/kahtlusalune. Hommikul avastas veel koristajatädi, et pesumasinasse oli kallatud happe taolist vedelikku, mis talle kummikinda kätte söövitas.
Omanik ise kahtlustab (peale minu) mõnda vana baarikundet, kellele ta sisenemisekeelu on peale pannud. Mõnda aega tagasi kallati ka ta auto valge värviga üle.
Igatahes nüüdseks oleme juba 3 päeva vanas heas Moora hotellis. Elu pole siin vahepeal väga muutunud - samad head toidud, skimpy night ning bäkkeritest baaridaamid. (üks tüdruk on Norrast juurde toodud)

Kuigi sain Jalka jälgimise suhtes ideaalse vahetuse tööl, selgus kohapeal, et siin sellist kanalit nagu SBS, ei tunnistata. Seega pean mõnda aega neti vahendusel MM'l silma peal hoidma.
Muidu oleme tagasi rutiini juures - masinad enamvähem töökorras ning tunnid tiksuvad. Meie kõigi lemmik hr Spreddy ei suuda muidugi olla, nüüd on jutte levitama hakanud, et me Imrega iga päev joome. Kuigi me oleme erinevates vahetustes. Täiesti alatu laim! Iga päev kindlasti ei joo! Ning Mat (minu nimi siin) tahtis ta käest ilma jätta. Juhtus jah selline asi kui ta masinal yhte ventikat näppis ja ma selle kogemata tööle samal ajal panin. Väike kriimustus sõrmel nõudis tohutus kogustes plaastreid ja sidemeid. Meie suurimal bossil Ian'l nii hästi ei läinud. Tema suutis juba järgmisel ööl terve käe sama ventika vahele jätta. Veri, õmblused ning hetkelgi viibib mõned päevad haiglas.

Kuigi puhkuseplaanid juba Imrega enamvähem tehtud, pole siiani veel täpselt teada, kauaks meil tööd veel jagub. Iga päev öeldakse, et nädalake veel! Loomulikult ei saa viriseda, tuleb võtta, mis võtta annab.

Same shit, different day!

Küll me olime õnnelikud kui meile tuttuued masinad siia toodi! Tutkit. Juba 3 nädalat pole korralikult tööd teha saanud ning passinud kuskil pasaaugus nelja seina vahel, sest üks masinates lihtsalt laguneb igast võimalikust kohast! Viimase 2 nädalaga kogunes tervelt 69!!! töötundi (esimese 2 nädalaga oli see arv 100 võrra suurem). Hommikul tööle, 2 tundi tööd, masin katki, koju. Järgmise päeva õhtuks saadakse korda, 2ks tunniks tööle ja järgmine asi katki. Siis parandatakse juba põhjalikumalt, 2 vaba päeva. 3ndal päeval tööle minnes juba unistad, kuidas 12 tundi saad rooli keerata, aga ei, järgmine jubin otsustab otsad anda jne jne jne. Lootusetu juhtum, jaanitule algmaterjaliks sobib see junn!
Õnneks teisaldati Imre, koos teiste poistega samasse kolkasse, kus minagi. Enam ei olnudki nii igav. Külastasime kõrval linnades olevaid baare ning tutvusime ümbruskonnaga. Kuna Lonely Planet 2010 top10 sihtkoha hulka kuulub ka Lõuna Western Australia, siis otsustasime Imrega järjekordsel vabal päeval veidi pikema tiiru ette võtta. Külastasime nimelt Wellington National Parki:









Videosid ka:


krokodillikütt tegutseb jälle

Õnneks täna jätsime selle kolkaga hüvasti ning sõitsime tagasi Beverleysse. Plaanidest nii palju, et need koguaeg muutuvad:) Idakaldale me arvavasti siiski ei jõua ning töö lõppeb meil Mooras, kust me ka alustasime! Töö läheb edasi kolmes vahetuses, seega jäävad tööpäevad vaid 8 tunnisteks. Saab rahulikult Jalka MM'le pühenduda!
Rohkem ma ei viitsi kirjutada, panen rõhku piltidele ja videodele:)


Eriti mugav

võrgupidu

koduaia sidrunid

SPREAD YOUR LEGS!*

Selle sissekande pühendan meie armsale supervisor/mehhaanik Alanile, keda kõik kutsuvad Spreddy'ks* Tegu on hiljuti raske lahutuse üle elanud 50ndates oleva härrasmehega, kellega on kõigil probleeme läbi saamisega. Mõned nädalad tagasi oli tal suuremat sorti sõnavahetus meie öövahetuse poistega, mille Imre oma piilukaameraga kenasti filmile sai:

Puhas kuld!

Enda tegemistest väga palju rääkida ei olegi. Vahepeal sai siis 5 päeva oldud Beverley's Imre toakaaslane. Loomulikult pidime taaskohtumist iga õhtu ka tähistama väikese Jim Beamiga. Seejärel teisaldati mind 250 km lõunasse, kohta nimega Preston.

Mida alla poole seda mägisemaks see pinnas läheb. Kui ma L-Eestist oleksin, siis tunneksin päris koduselt! Preston on selline armas maakoht, kus isegi Moora tundub suurlinnana. Peale selle, et internetilevi on vaid akna juures ning mobiililevi peaaegu üldse puudub, pole siin peale ühe pood/baari mitte halligi! Kõlab kohana, kus oleks hea tööle pühenduda ning raha säästa? Loomulikult teeks seda, aga meie masinad arvavad teisiti. Viimased nädal aega on pidevalt probleemid meie masinatega, seega ka palju vabu päevi. Otsustasime Jarodiga, et läheme selleks ajaks linna nimega Bunbury. Minu jaoks olid need 2 päeva nagu palverännak - KFC, Subway, Hungry Jack, Mcdonald's jne.



Bunburys ööbisime ta eksnaise majas ning kasutasime ta eksnaise autot. See ei olnud just päris tavaline auto, vaid päris korralik magnet.

Järgmine päev pärast poodide/pankade/kiirtoidu üledoosi, kihutasime kohta nimega Bridgetown, kust Jarod ka pärit on! Seal elab ka ta kullakallikesekene. Ei ei, mitte naine, vaid ta pühapäeva auto, mille üle ta nii uhke on!



Ma oleks ka kui mu auto maksaks 80 000 daala, omaks 307 kw, sõidaks 400m 11 sekuniga ning oleks üks 99st tehtust! Pärast autiire, pilte ning videosid, läksime ta sõprade juurde külla. Seal pakuti meile äsja püütud jõevähke söögiks ning hiljem läksime 4vedulistega nende poolt ehitatud krossirada proovima. See kujunes lõpuks korralikuks romuralliks, nii mõnigi jupp jäi rajale.

Järgmisel hommikul ärkasin, koera lakkumise peale, Jarodi isakodu suuretoa põrandalt. Kuna meie töö ikka seisis, siis läksime metsa naabritele kaminapuid raiuma. Lisa raha. Lollid maksavad 120 daala väikese kasti täie puude eest. 1 tunni töö. Hiljem muidugi selgus, et päris seaduslik ei olegi suvalises metsas ümber vajunud puid raiuda.


Nüüdseks olen tagasi Prestonis, kus ikka meie masinaga mured jätkuvad ning minu ainukeseks meelelahutuseks on DVD'de laenutus, lehmad aasamaal, emud maanteel ning poeomanikke peretütar.

Subtiitrite valik - kakskeelne Eesti

Pärast Prestonit peaksime tagasi liikuma Moorasse ning hiljem loodetavasti idakaldale Victoria regiooni!

Tsäu-pläu!