Hommikul kenasti kell 8 üles, väike kohvi ning krõpsud piimaga ning alustasime 100 km trippi kohta nimega Gingin. Tee peal õnnestus mul ära näha ka esimene känguru, kes magas nii armsalt teepervel. Vist oli varajases talveunes, sest tundus, et oli seal juba päris kaua lebanud.
Loomulikult lootsime me siit veidikeseks tööd leida, kuid jõudes hosteli, kus peale meie oli veel vaid 1 inimene, siis paistis see suht lootusetu soov.20 daala öö eest muidugi hea hind ning checkisime ennast siia in'i.
meie uus kodu
Lähim pood 25 km,meri 50 km...raske oli harjuda sellise vaikusega just linnamelust tulnutele. Siiski pidasime otstarbekaks siia jääda, et veidi tagasi ennast tõmmata ning raha säästa. Neljapäeva lõunast läksime ka ümberkaudsega tutvuma. Imre arvates oli hea mõte, et mina sõidaksin. Polnud hullu, sain valel tee poolel sõitmisega hakkama, harjutamise asi. Käisime ka mere ääres, kohas nimega Guilderton.
Seal sain ka auto proovile panna liivarajal, esimesed katsetused offroadi minu jaoks.
Täna, laupäeva õhtul kui seda sissekannet kirjutan, oleme juba selle vaikusega harjunud. Istume õues, vaatame ulmelist tähistaevast, joome veini ning arutame tähtsaid maailmaasju. Ainult papagoid ja kakaduud häirivad oma haige kisaga meie rahu.
Peale selle, et minu telefonil siin levi puudub, lõppes ka meie internetipulga maht otsa - nii et suhteliselt ära lõigatud muust maailmast. Homme läheme käime Perthist läbi, et paar vajalikku asjatoimetust teha ning nädalaks toit varuda!
Plaani järgi jääme siia veel mõneks ajaks, teisipäevast peaksime paariks päevaks tööd saama. Eks me näe, kuidas pool aastat töötu kontorirott ning 1 kuu Balil pidutsenud noormees, farmitööga hakkama saavad:D
See järel jääb veel mõni vaba päev,mille kavatseme vist Perthis veeta, et veel viimast korda, enne suure töö algust, linnamelust osa saada! Vist ja võibolla on Austraalias normaalne nähtus, sest kunagi ei ole kindel, mis tulevik siin toob:)
Järgmiste kordadeni.
Me ausõna teeme ise ka süüa!
Metsik emo
No comments:
Post a Comment